S S S

Vaatasin instagramist ( @enneaegsedlapsed ) , kui laste vanemad jagasid beebide sünnilugusid ja te ei kujuta ette ka, kui tänulik ma olen, et mu poisid nii kaua mu kõhus vastu pidasid ja isegi, kui pidime olema esimese kuu haiglas, siis ei olnud tegelikult see midagi, võrreldes millega mõni pere on pidanud silmitsi seisma. Tõsiselt kurb aga samas ka ukhe oli vaadata, kui tugevad need pisikesed ja nende vanemad on olnud ♡ Mul hakkas rasedus kriitiliseks muutuma 23+ nädalast ja alates sellest ajast oli mul ka haiglakott juba pakitud. Umbes sellel ajal avastati ka, et üks kolmikutest (Samwise) on teistest väiksem ja see oli üks põhjus, miks nad oleksid võinud sündida veel varem. Õnneks nii see ei läinud ja ma kandsin neid täpselt nii kaua, kui algusest peale olin lootnud(muidugi kauem oleks ka olnud väga hea aga lootsin just, et enne seda ei sünni)  See esimene kuu haiglas oli kindlasti see, mis tegi mu täpselt nii tugevaks, kui ma hetkel olen. Näha nii pisikesi beebisid, võitlemas...

Viis kuud! VIIS KUUD!! Minu kolm pisikest hurmurit on juba viie kuused. Avastasin oma telefonist pildid, mis tegime, kui ma korterisse kolisin ja reaalselt nad olid veel nii pisikesed siis ⬇️ Ma olen küll nendega igapäevaselt koos ja nagu ei saagi aru, millal nad täpselt kasvavad aga nüüd kui ma neid pilte vaatan, siis mõtlen küll, et appi kui palju nad on kasvanud. Lisaks pikkusele ja kaalu nr muutusele on nad ka kõvasti arenenud, tegelt just see viimane kuu on olnud selline, kus nad reaalselt iga päev teevad midagi uut, küll on selleks siis kõvem hääl, suuremad kilked naerust, suurema koguse püree söömine, vendade avastamine, emme eristamine teistest (nad kindlasti tajusid seda ka varem aga nüüd nad näitavad seda, ka välja), pööramine(harva, mingil määral)  ja viimati mul tulid lausa pisarad silma, kui nägin, kuidas Samwise lamamistoolis oma mänguasjaga mängima hakkas. Kuigi see pole midagi nii erilist, siis te ei kujuta ette ka, kui väga ma olen neile toppinud neid mä...

Postitus, mida ma olen oma peas kerinud viimased neli kuud. Siiani pole täiesti kindel, et ma selle ka päriselt valmis kirjutan ja teie ette laiali laotan aga let's see. .... Mu dm'id ja messinger on täis kirju, kus küsitakse, et ma kirjutaks oma kehast, peale kolmikuid. Ausalt, siiani väga isiklik teema mu jaoks aga samas olen arvamusel, et midagi ei pea häbenema ja vahest on vaja, et see Instagrami fake loor eest ära kisutaks.  Kuna see blogi hakkab olema täis jutte poiste elust siis kasutan juhust ja räägin teile natuke ikka endast ka. ... Rasedus oli minu jaoks reaalselt täpselt selline nagu olin alati "lootnud" I mean,  iiveldust jms ma muidugi ei lootnud nii hullu läbi elada aga ma ju ei kandnud ainult ühte beebikest. Esimesed kuud olid seega vägagi väsitavad ja selle ajaga võtsin ma alla umbes 4-5kg. Teisest poolest rasedusest hakkas juba raskem aga samas siis hakkasin ka poiste liigutusi tundma (umbes 21.nädalast) ja siis oli endal juba rahulikum ka h...

Paljud on küsinud, et millal on minu aeg või kuidas ma üldse enda jaoks aega saan... Well, ma pole kindel, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad "minu aeg" nagu mida ma siis peaksin tegema? Kui ma noorem olin, siis see tähendas, et löön end üles, lähen shoppama, võtan jäätise ja vaatan Netflixi poole ööni aga nüüd, on minu aeg see, kui saan puhata ja reaalselt mitte midagi teha. That's called me time after you become a mom.    Samas ma nii naudin igat hetke oma pisikeste hurmuritega ja ausalt, miks ma ei kurda nii palju ongi just sellepärast, et mulle on kingitud KÕIGE rahulikumad beebid. (vähemalt hetke seisuga, kõik võib veel muidugi muutuda) aga nad ei  nuta muidu, kui ainult söögi pärast, nad hetkel veel magavad enamus ajast(kuigi see on juba muutumas), neil 🤞 ei ole olnud hulle gaasivalusid jne ainus, mis raskeks teeb, on see, et nad kõik on megalt sülebeebid. Väga tihti ma istungi diivanil ja ei saa muud teha, kui kõiki kolme või vähemalt kahte sama aegaelt kussuta...

 Uskumatu, et poisid on juba neli kuud minuga olnud. Need kuud on olnud väga rasked, tegusad aga samas ka, elu parimad ma võiks öelda. Ma iga päev vähemalt korra vaatan neid poisse ja lihtsalt tahan nutta, sest see teeb mind nii õnnelikuks, et nad just minu beebid on.  Et just mina olen see, keda nad vajavad, kelle kallistus neil tuju paremaks teeb, kelle nad iga kell ära tunnevad jnejne. Neli kuud olles lapsevanem, võin vabalt öelda, et see on üks kõige raskemaid kuid samas kõige paremaid ameteid. Elust meil nii palju, et poisid on kolinud oma tuppa(thanks to beebimonitor Britton BC-50) Nad saavad seal üli hästi hakkama. Viimased kaks nädalat ehk on nad õppinud ööl ja päeval vahet tegema, nimelt kui nad 20-21 ajal magama panen, siis vabalt võivad nad magada 2ni või kui väga hästi läheb, siis on välja vedanud ka kella 5ni🙌 Aga tänu sellele, et ma nüüd olen saanud siin kauem magada, on mu keha hakanud veel rohkem nõudma.. Kui magasin max 3-4h öö jooksul, siis polnudki ...

See on ikka nii tõsi, et aeg lastega lihtsalt lendab. Mu pisikestest alla 2kg hurmuritest on saanud täitsa suured beebid. Vahepeal oli neil ka sünni tähtaeg, millal nad päriselt oleksid pidanud sündima aga ausalt, mul on nii hea meel, et ma enam kauem rase ei olnud. oma õde isegi vaadates, kes hetkel on 32 nädalat rase, I feel sorry for you. Ma samal hetkel olin juba haiglas ja valmis sünnitama ja ma tean, et tema tahaks ka juba, et see rasedus läbi saaks aga muidugi loodame, et ta veel järgmised kaks kuud haiglasse ei satu. Igastahes need kuud on läinud lihtsalt üli kiirelt ja muidugi aitab kaasa ka see, et mul ei ole füüsiliselt olnud aega, et maha istuda ja teile teada anda, kuidas kõik on🤦‍♀️ Igastahes, kuna mul võimalus on, siis hakkan kurtma.. Nimelt, kõige ebasobivamal ajal pidin hakkama kolima ja ma siiani väga kuri aga noh mis sa teed, kui omanikud otsustavad tähtajalise lepingu lõpetada, kuna nad ei saanud Soomes hakkama. Ma mega kaua otsisin niigi kuhu saaksime kolida...

Juba mõte sellest, et mu pisikesed poisid on juba nädalased, toob pisarad silma. Ma nii ootasin nendega kohtumist need viimased nädalad, et siiani ei taha mulle kohale jõuda, et nad on täiesti olemas ja käega kasutavad.  Olles terve 7kuud kõrge riski all, kõik igapäevased tegevused keelatud või miinimumini viidud, pooled raseduse nädalad paludes, et nad ometi veel ei sünniks ja alati ultrahelis hinge kinni hoides, et kõik hästi oleks-selle kõige kõrval on mul ülimalt hea meel, et nad lõpuks minu juures on. Uskumatu aga samas nii hea!!    Kuna nad sündisid 32 nädalal, mis kolmikute puhul on tegelikult üli hea tulemusega, on nad ikka suuresti enneaegsed ning vajavad veel mitu nädalat jälgimist. Kuigi tuleb tunnistada, et selle esimese nädala jooksul on nad nii tublisti arenenud,et kui ma alguses olin valmis nendega haiglas olema mitu kuud, siis nüüd pigem olen valmis kuuks ajaks. (muidugi seda ei saa ennustada, millal nad on valmis koju minema, sest siin on nii mõnigi kr...