Juba mõte sellest, et mu pisikesed poisid on juba nädalased, toob pisarad silma.
Ma nii ootasin nendega kohtumist need viimased nädalad, et siiani ei taha mulle kohale jõuda, et nad on täiesti olemas ja käega kasutavad.
Olles terve 7kuud kõrge riski all, kõik igapäevased tegevused keelatud või miinimumini viidud, pooled raseduse nädalad paludes, et nad ometi veel ei sünniks ja alati ultrahelis hinge kinni hoides, et kõik hästi oleks-selle kõige kõrval on mul ülimalt hea meel, et nad lõpuks minu juures on. Uskumatu aga samas nii hea!!
Kuna nad sündisid 32 nädalal, mis kolmikute puhul on tegelikult üli hea tulemusega, on nad ikka suuresti enneaegsed ning vajavad veel mitu nädalat jälgimist. Kuigi tuleb tunnistada, et selle esimese nädala jooksul on nad nii tublisti arenenud,et kui ma alguses olin valmis nendega haiglas olema mitu kuud, siis nüüd pigem olen valmis kuuks ajaks. (muidugi seda ei saa ennustada, millal nad on valmis koju minema, sest siin on nii mõnigi kriteerium, mida nad peavad enne ideaalselt täitma)
Põhiline, mida nad peavad tegema, on ise hingamine ja peale esimest 24h hakkas üks poistest ka seda tegema, teised umbes päev hiljem, vahest vajasid nad küll lisa hapnikku, või unustasid hingata aga see on ka täiesti arusaadav. Kui nad mul veel kõhus oleks, siis alles järgmisel nädalal oleks nende kopsud välja arenenud aga ma sain ka 3x raseduse lõpus nende kopse ette valmistavat süsti, seega tundub bud et see aitas neid. Põhiline on see, et nad oskaks ise ka uuesti hingama hakata, mida nad on ka teinud. Õnneks mina olen sellisel hetkel ainult ühe korra juures olnud, sest tegelikult on see ikka päris hirmus, kui su oma beebi ei hinga see mõni sekund.
Üldse olles siin vastsündinute osakonnas ja nähes, kuidas kõik toimib, õppides uusi asju enneaegsete kohta ja nähes kõiki neid juhtmeid nende ümber, paneb alguses jalge aluse ikka korralikult kõikuma aga nädal hiljem ja ma julgen öelda, et see "minu lapsed hakkavad küll vati sees elama" on nüüdseks kadunud.
Oma õe lastega olles, kartsin ma absoluutselt kõike ja alati mõtlesin, kuidas iga asi neile kohe haiget teeb jne jne aga ma pean mainima, et hetkel mul küll sellist kartust enam ei ole(ma muidugi ei välista seda hiljem).
Varsti varsti peaksid nad saama inkubaatoritest välja, soojendusega voodisse ning kui neil seal hästi läheb siis saan ka poisid täielikult oma tuppa, sellega kaadneb see, et kui hetkel tegelevad õed nendega (eriti öösel, muul ajal üritan ise võimalikult palju teha) siis hiljem, kui nad minu toas on, ei tee keegi ka neid öiseid tegevusi kui ainult ise.
Ja nii hakkab see unetute ööde ralli pihta.
Hetkel on nendega tegelikult täitsa kerge, nad ju magavad 90% päevast ja ainult pane neile toit sondi kaudu jooksma, tee nad puhtaks ja siis hoian neid enda kõhu peal, kaua ise soovin.
Oeh esimesed korrad kui ma neid hoida sain, ei suutnud ma kuidagi end tagasi hoida. Lihtsalt see fakt, et nad on täitsa minu beebid ja nad on nii tublisti arenenud siin, nii lühikese ajaga teeb mul südame nii soojaks ja tahaks praegu ka neid hoida ja nutta. (tegelt just lõpetasin ühega)
Ma endast väga ei hakka midagi detailset rääkima, aga see nädal ei ole olnud mul just lemmikute killast. Peale keisrit see taastumine ikka ei ole kõigile mõeldud. Kindlasti saaks me kõik naised sellega hakkama, sest meie keha ju suudab kanda teist elu 9kuud.
Minu puhul lihtsalt see valu, mis tekkis liikumisel ja kõige hullemat just püsti saamisel, tõi pisarad silma kohe mitu päeva enne kui kergem hakkas.
Eile võeti just niidid välja ja juba on palju kergem, enne vast need niidi otsad ka läksid naha vastu ja tegid olemise palju raskemaks aga enam pole seda muret 👏
Üks mille üle olen ma siiralt uhke on see, et mu keha suudab toota piima kõigile kolmele beebile.
Kui esimesed päevad ma samuti nutsin ka selle pärast, et ainus kuidas ma neid aidata saaks, lihtsalt ei toimi kuidagi siis nüüd olen ma nii tänulik ja üli uhke, et mu beebid ei pea lisa pulbreid sööma (mitte et need kuidagi halvad oleks või mul nende vastu midagi oleks) lihtsalt kuni mul on võimalus, hoiaks ma neid ainult rinnapiima peal. Muidugi kuna nad on veel nii pisid, siis arvatavasti, et natuke kiiremini kosuda, on neil siiski varsti midagi vaja. Eks näis. Seniks thanks boobies 😅
***
Suur suur aitäh ka teile kõigile, nii toetavate ja armsate kirjade eest!! I appreciate it!!
Kommentaarid
Postita kommentaar