Kolmikud 4kuud

 Uskumatu, et poisid on juba neli kuud minuga olnud.
Need kuud on olnud väga rasked, tegusad aga samas ka, elu parimad ma võiks öelda.
Ma iga päev vähemalt korra vaatan neid poisse ja lihtsalt tahan nutta, sest see teeb mind nii õnnelikuks, et nad just minu beebid on.
 Et just mina olen see, keda nad vajavad, kelle kallistus neil tuju paremaks teeb, kelle nad iga kell ära tunnevad jnejne. Neli kuud olles lapsevanem, võin vabalt öelda, et see on üks kõige raskemaid kuid samas kõige paremaid ameteid.
Elust meil nii palju, et poisid on kolinud oma tuppa(thanks to beebimonitor Britton BC-50)
Nad saavad seal üli hästi hakkama. Viimased kaks nädalat ehk on nad õppinud ööl ja päeval vahet tegema, nimelt kui nad 20-21 ajal magama panen, siis vabalt võivad nad magada 2ni või kui väga hästi läheb, siis on välja vedanud ka kella 5ni🙌
Aga tänu sellele, et ma nüüd olen saanud siin kauem magada, on mu keha hakanud veel rohkem nõudma.. Kui magasin max 3-4h öö jooksul, siis polnudki nii raske päeval tegutseda aga nüüd, kui saan enam-vähem 6h kokku, siis olen nii väsinud päeval, et tahaks lihtsalt ise kõik nende uinakud ka magada 🤷‍♀️
Iga päev üritan nendega ka väljas käia, teha oma 10000sammu täis aga olen ka õppinud, et on täiesti okei, kui ainus, mis teen on titade eluks vajalikud toimetused ja that's it.
Veel vahepeal käisime lisaks igakuisele perearsti visiidi, ka Tartus, lastearsti juurde, kes tegeles poistega juba siis, kui nad sündisid. Õnneks oli neil kõik hästi aga edaspidi hakkavad nad ikka käima arsti visiitidel ja seda siis juba Viljandis. Nad on küll kohe kohe 4kuud aga korrigeeritud vanus on 2kuud ja selle järgi vaadatakse ka arengut ja sellele vastavad nad väga hästi. Nüüd on juba endal ka põnevam, sest nad reaalselt vaatavad ringi, tunnevad inimesed ära, keda palju näinud on, naeravad, kergelt lalisevad ja nüüd siis söövad püreed ka juba. Riidesuurust on nad juba tõstnud 4x(alates sünnist)
Appi see aeg peab seisma jääma. Mul on juba 3 nelja kuust beebit kodus!! Alles olin 4ndat kuud rase ju. Oeh, sama palju veel ja nad juba 8 kuud!! Im not ready aga samas megalt ootan küll juba, et nad roomama hakkaks jne.

Kokkuvõttes, olenemata, millest ise läbi peab minema, kui raske ka ei oleks või kui suur väsimus ka ei oleks- neid pisikesi naeratusi nähes ununeb igasugunegi murepilv.
Võibolla kõlab see, nagu ma ilustaksin siin midagi aga ei, lihtsalt ma ei fokuseeri sellel, mis mind maha suruks vaid just igale pisikesele või suurele õnnistusele, mis mulle osaks on saanud/saab.

No matter what, moms can do anything