Iga kuu, kui ma hakkan kirjutama nende arengust ja üldse kuu kokkuvõtet, siis tuleb klomp kurku, sest kuidas on võimalik, et nad on juba jälle kuu vanemad?? Ja iga kuuga oskavad nad aina enam ja nad ei tundugi enam minu pisikesed abitud beebid- okei, õnneks veel on nad ikka täitsa beebid 😍
Selle kuu suurimad edusammud on olnud pigem sellised "peaaegu oskan"
Peaaegu roomavad
Peaaegu istuvad(toolis juba oskavad istuda küll aga ise ei lähe veel)
Peaaegu saavad näputoiduga hakkama ilma, et vastu hakkaks või 95% tooli all ei oleks 🤷♀️
Peaaegu seisavad(okei see pigem kaugemal, nad küll tahavad aga too soon)
Peaaegu enam ei söö öösel ( 9kuu jooksul olen saanud ühe öö, kus mitte keegi ei ärganud kordagi üles 👏, muidu 1-2x aga mitte ka igal ööl)
Selle viimase kuuga on nad nii tublisti kasvanud ja arenenud, et kui ma vaatan haiglas tehtud pilte, siis ei ütleks isegi, et need samad beebid on.
Mu pisikestest piima pakkidest on kasvanud tublid väiksed hurmurid 🥰
Täna sain ühe liigagi armsa ja minu jaoks kuidagi erilise kirja ning ma loodan, et on okei, kui ma ka siin seda jagan, see lihtsalt tõi mulle pisarad silma ja nii sooja tunde südamesse ja mis peamine, viis mu mälestused sinna haigla koridoridesse.. Mulle lähevad nii nii korda need lood, kuidas teised inimesed kõrvalt minu rasedust või haiglas oleku aega on näinud. Lihtsalt kuna ma ise seda ka enam nii hästi ei mäleta ja ilmselgelt fokuseerin teistele asjadele
"Tere!
Olen mõelnud Teile kirjutada juba natuke üle üheksa kuu tagasi. Nüüd võtsin julguse kokku. Teie mind ei tunne ja mina Teid samuti mitte, aga oleme ometi kohtunud. Istusin sünnieelses osakonnas liftide vastas pingi peal ja mõtlesin, et millal küll järjekord minuni jõuab. Ajaviiteks vaatasin inimesi, nii nagu mulle ikka meeldib teha. Kes millise esmamulje jätab, kellel kui kaugel rasedus on, ei tea, kas sünnib poiss või tüdruk jne... Jäite mulle kohe silma, sest ma olen alati imetlenud naisi, kes raseduse ajal superhead välja näevad. Ja ühtlasi vaadanud kadedusega neid, kelle rasedusest annab aimu vaid beebikõht. See kõik on enda teha ja mõtlesin siis juba, et appi, kui tubli naine. Ja veel nii lõpurasedana, sest tundus, et beebi on kohe-kohe tulemas. Korra veel mõtlesin, et äkki on kaksikud... Ja siis nägin, et tuli keegi ämmaemad ja vastus mingile küsimusele oli, et ikka kolm. Pärast seda saadeti Teid ultrahelisse ja siis sain aru, et ma ei kuulnudki valesti, vaid „kolm” oli beebide arv, sest arstide toas läks lahti väga elav arutelu selle üle, milline väljakutse on kolmikute saamine. Kuna mitmike saamine on alati olnud minu elu unistus, huvitas see teema mind väga. Kuulasin, kuidas üks arstides arvas, et kuidas ikkagi pärast rasedust kõigi kolmega hakkama saada? Teine leidis, et kui on esimesed lapsed, siis kolm korraga saada on peavõit, kolmas leidis, et komplikatsioonid raseduse ajal kaaluvad võib-olla üles kolmekordse rõõmu jne jne. Lihtsalt uskumatu, kui paljud Teile kaasa elasid ja millist saginat ja elevust ja põnevust see oodatav sündmus kogu haiglapersonalis tekitas. Pealtnäha on kõik ju nii vaoshoitud ja ametlikud.
Natukese aja pärast saadeti ka mind alla ultrahelisse ja siis istusime kõrvuti kabineti ukse taga. Mäletan, et istusin seal ja mõtlesin, et päriselt, ongi kolm või, kuhu nad küll mahuvad? :D Scrollisite telefonis ja mõtlesin, et kindlasti valite beebiasju. Kui koju läksin, jagasin oma muljeid ka abikaasaga.
Meie beebi sündis pühapäeval ja kui neljapäeval teda uuesti haiglasse näitama tulime, tulid meie juurde kaks haigla töötajat ja ütlesid, et kas võivad meie beebit vaadata. Lubasime ja siis järsku hakkas neil väga kiire, sest nende lift jõudis alla ja siis veel viimane asi, mis nad meile hüüdsid oli see, et nad peavad minema- täna sünnivad kolmikud! Mõtlesin, et ju siis need samad, kelle üle ma imestasin, et kuidas nad sinna küll ära mahuvad. Nii tore oli näha sellist meeletut elevust ja positiivsust haiglas, mille Te kaasa tõite.
Mõne aja pärast oli lehes uudis ja siis otsisin nime järgi üles blogi.... "
MUCH LOVE 🥰
Mulle on viimasel ajal veel kirjutanud, kellega ma koos, kas palatis olin või kes nägi mu beebisid, kuidas neid teise haiglasse viidi, kuidas me iga nädalasel kontrollis käisime jne jne ja ma olen ausalt nii tänulik selle eest. Ma ei tea isegi miks aga need minu jaoks nii erilise tähendusega. Feels like opening a book about myself 🤷♀️
Igastahes, poisid on 9 kuuga kasvanud umbes täpselt nii:
Styles 42cm 1.8kg > 68cm 8.4kg
Samwise 40cm 1.4kg> 66cm 8kg
Steffen 42cm 1.9kg > 69cm 8.8kg

Ja nagu ikka võid ka jälgida instagrammi (@s.holmsen) kui tahad meid tihedamalt näha /kuulda 🙂
what an honor it is to be a tiny somebody's everything (x3)
Kommentaarid
Postita kommentaar