August 29/19
Mul oli süda paha terve tee Tartusse, mu käed värisesid ja mul oli mega hirm.
Hirm kuulda, et mu beebiga pole kõik korras, et ole näha südamelööke või on arengust väga maas. Uh ukse taga pea tund oodates, plaanisin juba ära minna, sest mu närvid lihtsalt ei pidanud enam seda ootamist vastu aga just sellel hetkel, kui ma juba püsti olin, tuli arst.
Ekraani mitte vaadates, vaid oodates arsti reaktsiooni ma olin juba valmis, kõige hullemaks.
Kui aga arst suure naeratusega mulle ütles, et ma ootan kaksikuid, siis mu süda reaalselt jättis löögi vahele. Are u kidding me????!! Ma olin ALATI, nagu kõik kes mind teavad, teavad, et olen alati kaksikuid soovinud! Ja nüüd ongi see reaalsus?
Ma polnud veel sõnagi suust välja öelda, kui arst juba ütles, et ei seal on ikka midagi veel. Esialgu ma arvasin, et ta lihtsalt näeb ühte beebit mitme nurga alt aga siis ta ütles, et neid on KOLM. Ja kõik on ideaalselt arengus ja kõigil süda lööb.
THANKFUL °THANKFUL °THANKFUL
esimese asjana, helistasin kohe oma õele, kes oli mu hirmudest ja lootustest selle raseduse kohta kõige teadlikum, alates esimesest päevast alates ja tema reaktsioon oli täpselt nagu mul endal. Peale kõne ta veel kirjutas, et ta nii üllatunud ja excited nagu ootaks ise neid kolme. (fast forward - tema oli just see ROCK terve mu raseduse ajal ja ka edaspidi, I appreciate u ♡)
...
17.10.19 UH
Selleks ajaks oli mul olnud juba korduvalt UHsid aga see oli minu jaoks kõige erilisem.
Kuigi ma tahtsin sood teada saada üllatusena, läbi õe vms, siis esimesel sekundil, oli kohe näha, et esimene on poiss ja tegelikult, kuna esimesest UHst peale oli jutt, et on identsed, siis polnud vaja teisi kuuldagi aga arst ütles mulle seda ikka, enne kui ma jõudsin üldse mainida, et tahaks sood üllatuseks jätta🤦♀️ well too bad, lootes, et minust saab girl mom, kuulsin ma ainult sõna poiss.
Üks poistest(fast forward - Samwise) oli alati kuidagi halvasti näha. Ta oli ühe beebi(fast forward - Stylesi) taga peidus. Ja sellepärast ka arstid ei näinud kohe, kas ta on ikka poiss või tüdruk ja see andis mulle kerge lootuse, et oh mul on ehk üks tüdruk ka. Aga mida aeg edasi, seda kindlamaks arstid muutusid, et need kolm on identsed ja kõik poisid(kuna ma läksin UHsse esimest korda umbes 11. nädalal siis olid nad juba liiga suured, et nende vahel olevat seina selle olemasolul näha, sellest ka ? kas on ikka identsed)
Alates 23.nädalast oli rasedus vägagi suure jälgimise all ja mitmeid kordi olin ka haiglas sees
kopse ettevalmistavad süstid, rohud, mis sünnitust edasi lükkaks, veel rangem voodirežiimi, lõputud vereproovid, ultrahelid, iga nädalased arsti visiidid jne jne said viimasel kahel kuul minu uueks normaalsuseks. Füüsilisest see tegelt ei olnudki midagi nii hullu, jah kõht tegi juba liikumise raskeks aga see oleks ka ühe beebiga olnud raske(mitte küll 6-7kuul aga siiski) pigem oli mu mental health see, mis kannatas. Iga päev ma nutsin, sest ma ei tahtnud, et mu poisid sünniks liiga vara ja eriti raskeks tegi see fakt, et beebid ise oleksid veel pikalt edasi tahtnud mõnuleda ja mind venitada aga minu keha oli see, mis alla hakkas andma(fast forward - andiski aga õnneks mitte liiga vara)
...
Viimane kuu rasedust
31. ja 32. nädal olid mega hirmutavad tegelt, ma kuidagi tundsin koguaeg, et enam kaua ei lähe, polegi kindel, kuidas aga lihtsalt tajusin, et varsti need poisid seda maalima siia avastama tulevad.
Visiidid olid alati sellised, et okei, järgmiseks korraks pane haiglakott kaasa..õnneks oli mul see nii ära pakitud, et lihtsalt mõni asi veel juurde ja ongi koos, ehk siis easy to bring.
Üks nõmedamaid asju, mida ma raseduse ajal kogesin, oli mingi allergiline reaktsioon vee vastu. Pesus käimine, pestud riideid selja pannes/kandes oli ülimalt ebamugav. Nii mitmeid öid ma lihtsalt nutsin, sest mu nahk oli nii hell ja sügeles ja ma ei saanud mitte kuidagi olla, max väsimus oli aga voodis ei saanud isegi tekk või lina mu kõhu vastas olla. Tegelt ma ei teagi kas see just oli veest või tegi seda venitusarmid aga peale pesu oli see kordades hullem seega ma arvan, et see oli mix mõlemast.
5päeva enne sünnitust /keisrist
Laupäeval oli max tavaline päev, ilm oli vastikult vihmane, seega liikusin minimaalselt. Õhtul käisingi korra ainult koeraga väljas aga just siis otsustas tal mõistus minema joosta ja ju ta tahtis siis järgi joosta sellele 🤦♀️🤦♀️ Chaplin hakkas lihtsalt jooksma ühest otsast teise, tiris rihmast mega hullult ja lõpuks käisingi ma vastu maad, ÕNNEKS küll ainult põlvede ja kätega aga kõht läks toonusesse kohe ja ise ma liikuda ei saanud, kõhtu liikumise hetkel lõi korralik valu, samas kui ma juba tuppa olin saanud, läks olemine palju kergemaks, valu polnud ja toonust ka mitte. Veitsa istusin diivanil aga ma ei saanud kuidagi ikka rahu ja läksin ikka haiglasse kontrolli. Tartust öeldi küll, et kui midagi o, tule kohe sinna aga mu jaoks polnud see nii hädavajalik, tahtsin lihtsalt teada, kas poistega on kõik korras, sest sünnitamis tunnet mul küll polnud.
Haiglas pandi KTG peale ja seal näitas kokkutõmmet iga 10 min tagant. Ma ise tundsin vb pooli nendest aga mitte midagi hullu.
Ise olin valmis juba koju minema aga arstid otsustasid mu ikka Tartusse saata ja nii mind sõidutatigi poole öö pealt sinna.
Long story short - 4päeva olin karmil voodirežiimil, tilguti enamus ajast tilkus, tabletid, KTG, UH ja vereproovid said igapäevaseks osaks.
Minu sünnipäev
Alates esimesest hetkest alates, kui kuulsin, et saan kolmikud, oli mul ainult üks palve- et nad sünniks peale mu sünnipäeva. Sellele ei olnud tegelt minuga midagi seost aga lihtsalt ma teadsin, et kui nad peaks tegelikult märtsi lõpu poole sündima, siis jaanuari lõpp on küll 2kuud varem aga kordades parem kui dets vms.
Ma üli pikalt lootsin, et ehk ikka saan kerge istumise (baby shower/minu sünnipäev) teha aga selle päeva veetsin ma hoopis tilgutite all ning oodates arstidelt infot, mille keiser tehakse. WAS fun day to remember.
Kolmapäeval vaadati KTGlt, et sünnitegevus, mis oli juba kergelt kestnud paar päeva, ikka ei lähe alla ja otsustati paika panna keisri aeg. Üks hetk tuligi arst mulle ütlema, et ma õhtul enam ei sööks /jooks sest järgmisel hommikul oli keiser. Oh well. See tuli niiii ootamatult, alles oli kolmapäev ja ma varem olin kuulnud, et ehk kannatab ikka esmasp vastu aga ju siis ei.
23.01.20 / SSS sünnipäev
...JÄTKUB
Kommentaarid
Postita kommentaar