23.01.20
Terve esmaspäeva ja teisipäeva sain tilka,mis pidid sünnitegevust tagasi hoidma. Mingiks ajaks nad küll võtsid tilgad ära, et vaadata, kas ka ilma hakkama saan aga siis tulid kokkutõmbed tagasi ja kolmapäeval nad ütlesid, et liiga suur risk on, et mul võivad veed ära tulla ja peab erakorralise keisri tegema, seega, nad parem ei lükka enam edasi vaid teevad plaanilise keisri neljapäeva hommikul. Vahe lihtsalt sellest, et kuna mul on kolm beebit, kes välja tahavad tulla ja nad on enneaegsed siis erakorralise ajal ei pruugita kõiki arste õigeks ajaks kokku saada. Ja neid arste oli seal ikka korralik 10-15, ma täitsa kindel pole aga ruum oli väga täis nendest.
Nagu aru on saada, siis ma ei olnud üldnarkoosis. Nimelt ma juba ise lootsin, et mul antakse valida, kas nad lihtsalt tuimestavad kõhu ära või teevad üldnarkoosi, ma oleks ise ka valinud esimese. Ja arstiga rääkides ta ütles, et nad eelistavadki teha tuimestusega, see pidi ka beebidele parem olema. Hommikul kell 8 pidigi olema keiser aga seal tuli vahele üks erakorraline ja ma sain oodata.
Kella 9st viidi mind opisaali ja tehti tuimestus, pandi igast juhtmed külge, nagu ikka opi ajal. Ja siis kuulsin ainult, et hakkavad lõikama ja reaalselt 2sekundit hiljem kuulsin juba beebi nuttu.
Ma olen varem olnud sünnituse kõrval ja ka kuulnud vastsündinu nuttu aga kui see on su enda beebike siis on asi ikka kohe teine asi. Kraanid olid mul kohe valla. Ja just sellepärast ma valikski igal juhul ärkvel oleku, need esimesed sekundid on lihtsalt nii nii erilised, kui sa reaalselt kuuled ja näed, et su beebi/beebid on sündinud. Kauaks ma neid ei näinud, kuna nad läksid kohe inkubaatoritesse ma ise läksin taastuma(reaalsuse muidugi viidi, ise ei liikunud ma kusagile) ja see algus, kui ma veel midagi ei tundnud, tuimestus veel toimis, oli kõik hästi, peale selle, et mul olid massiivsed vaprusevärinad, arst ka ütles, et keha on šokis sellest kõigest läbi minnes ja olgem ausad, mu keha vabanes ikka väga suurest koormast. Tuimestuse kohta veel nii palju, et terve mu keha rinnast alla poole oli tuim ja kui ma lõpuks varbaid tundma hakkasin, ei läinud ka kaua kuni ma valu tajusin. Oeh see osa ja kõik sellele järgnev oleks võinud olemata olla.
Arstid tahtsid, et ma seal kohe liikuma hakkaks ja ma saan aru küll, et nii saan kiiremini terveks ja blablabla aga minu jaoks enda liigutamine oli füüsiliselt võimatu.
Lõpuks kui Simen oli beebikeste silitamise lõpetanud, tuli ta minu juurde ja kuuldes, kuidas ta meie pisikesi kirjeldas ja rääkis, mida nad tegid, tõi mulle jälle pisarad silma. I mean üks kõige raskemaid asju on see, kui sa ei näe oma last peale sündi. Pooled pisaratest ajan ma muidugi hormoonide süüks!!!
Õhtu läks rahulikult, proovisin veel püsti tulla, et beebide juurde minna aga ei suutnud ja see tegi mega kurvaks, sest ma polnud oma beebisid näinudki õieti ju.
paar päeva hiljem võin öelda, et oleme nüüd kuni koju saamiseni Tartu lastehaiglas ning ka mina saan käia nende juures, kui ise tahan and I'm loving it!!!
S1 kaalus 1940g ja on 42cm
S2 kaalus 1820g ja on 42cm
S3 kaalus 1460g ja on 40cm
You were so wanted and now so loved, little boys.
Kommentaarid
Postita kommentaar